Nüüd on kergem. Üleeile jälle avastasin, et me R'iga ei kuulu kokku. Meie maailmad on nii erinevad. Ma tunnen, et ma olen temast pea jagu kõrgemal. Ma näen kõike seda, mida tema ei näe. Sellepärast ka maailmavaade teine. Ta on ikka nagu teismeline. Naiivne. Tegelikult ma olen seda koguaeg tundnud sisemuses aga ennem nagu see ei mõjutanud mind nii palju. Tema hea ja soe süda ning tingimusteta armastus minu vastu, on need, mis teevad selle lahkumineku valusaks. Aga ma tunnen, et saan hakkama, sest ma ei pea mõtlema sellele, mis meil hea oli, vaid vahepeal mõtlema ka sellele, miks me ikkagi ei sobinud kokku ja siis rahunen ja mõistan. Lähen edasi.

Reedel kirjutasin isale ka ja ta vastas, et ei olnudki nii suur üllatus, et juba tükk aega kärsahaisu tunda olnud?! Kust ta seda küll tundis? Me kohtume niigi harva..- aga ma ei hakanud torkima.

Esmaspäeval oli ka papi sünnipäev. Käisime Anuga õhtul kringlit ja torti nosimas ning isaga olime eelnevalt kokku leppinud meili teel, et sellel teemal ei räägi. Pole vaja. Selle asemel rääkisime suitsupausil minu sünnipäevast. Rääkisin, et oleks head tümmi vaja orgunnida ja isa lubas selle enda kaela võtta. Nagu alati - tal oli 100 erinevat varianti välja pakkuda - typical;)

 isa: "kui lased plaadile, siis teeme nii ja nii, või võib ka läbi läpaka lasta, siis teeme nii ja nii, mul on selline võim ja see ja see vidin, oh, või tee karaoket! mul on mikker ja pult ja võime pildi seinale lasta ja .."

mina: "ma ei ole karaoke fänn eriti.."

isa: "okei, aga siis võime muusikavideosid seinale lasta või siis ei pea ka jne jne jne.."

 

Ja siis rääkisime ema ja isa ja Karini teemal. Mina pakkusin välja, et äkki isa tuleb üksi. Siis isa vist natuke solvus, et milleks, sellest on nii palju aega möödas jne. Ta rääkis ka, et tema ei ole ema kohta midagi halba rääkinud ja arvatavasti mina olen kogu teemast aint ühte poolt kuulnud.

Eks see keeruline olukord ole. Loodan, et mingit draamat ei tekitata, isegi kui Karin tuleb. Kuigi ma arvan millegipärast, et Karin äkki ise otsustab mitte tulla.

Leppisime kokku siis, et saadan kutse mõlemale ja siis ise otsustavad. Emale aga loen sõnad peale, et ta mingit stseeni ei tekitaks. Teda teades...

 Teisipäeval aga jäin haigeks. Kurk läks jube punaseks ja valusaks ja palavik oli üleval. Ma küll ei kraadinud, sest tahtsin kiiresti terveks saada ja minu põhimõte on, et niikaua kui sa ise ei usu, et sa nii väga haige oled, siis saad ka kiirelt terveks. Kraadimine aga on nagu tõestus - evidence - et oled haige. Aga kuna ma alati tunnen oma neerude või alaseljaga, kui mul palavik on, siis tean, et mingi aeg mul ta oli.

Tegin siis intensiivravi ja vaatasin öösel 4ni Öölaulupidu.

Oh, see oli vägev! Oli ju plaanis ise ka minna..damn! Aga ikkagi oli vägev. Eestlane olla on uhke ja hää!:)

Siis ma mõtlesin, et kas ma läheksin sõtta, kui sõda tuleks meie maale.

Muidugi oleks uhke minna ja kaitsta aga kes siis eestisugu edasi viiks?

Eks see oleneks sellest, kas oleks võimalus võita või ei...

 

Mida me saame elus kontrollida? Hakkasin mõtlema, õnnele. Ma tahaks nii õnnelik olla praegu ja mõtlesin, et mida ma saan selle jaoks teha?

Ja ma avastasin - mitte midagi! Minu õnn, ei olene hetkel minust.

Üldse, kui inimene vajab enda kõrvale kedagi, et olla õnnelik - oma teist poolt - siis ta ei saa sinna midagi teha, kui seda inimest ei leia. Ja nii ei saagi ta õnnelik olla.

Ainuke võimalus on, et oma õnne valemit muuta. Aga kui sa tead, mis tunne on olla armastatud ja armastada kedagi, siis sellest loobuda ja õnnelik olla on ju peaaegu võimatu.

Kas on võimalik üksi õnnelik olla? Täiesti õnnelik?

 

Ma arvan, et see on võimalik neil, kes pole tundnud seda, mis tunne on olla kellegagi koos ja jagada elu kellegagi.. Sest sa ei saa tunda puudust millegist, mida sa pole kunagi kogenud.

See on võimalik ka nii, kui sa asendad selle tühjuse millegiga. Aga mis see olla võiks..?

 

Ma ei ole õnnetu - aga ma ei ole ka õnnelik.

 

(Hetke seisuga muidugi on kõik tunded võimendatud ja olukord on midagi liiga valusat ja ma võin käituda lähikuudel väga ebanormaalselt)

Eile pakkis Rait asju.

Tõstsin oma muusika arvutist ümber, et ta saaks ühe kõvaketta kaasa võtta, mis ta oli sinna muretsenud.

Siis jäin sirvima me pilte... oeh, see saab raske olema kui ta läheb..

Eile tuli selline tunne, et ma ei suuda.. armastus ei kao juu niimoodi.

Ma hakkan igatsema kohutavalt tema puudutusi, kallistusi ja suudlusi.. nendega ju nii harjunud ja kui äkki enam ei ole...

miks peab see nii krdi raske olema:(

Täna on jälle hea päev. Ma teadsin, et neid päevi tuleb, mil ma ei suuda oma südamevalu peidus hoida ja lasen pisaratel voolata. Aga nagu ma ühes eelmises blogis ütlesin - siis tuleb aga järgmine päev ja enam ei ole nii valus.

Tegelikult on hetkel palju, mille peale mõelda.

Esiteks orgunnin ma oma Big 25ndat, see sujub suht hästi. Aga alustasin ka suht vara, siis ongi hea. Eile saatsin pooled kutsed laiali ning osad ka posti teel. Õhtul andsin õele ka ühe ja ta ütles, et nii armas kutse on:) Seda on hea kuulda:D

Teiseks tuleb isal sünna 18ndal ja isa veel ei tea minust ja R'st. Imelik oleks ka ju sünnipäeval öelda. Nii ma mõtlen sellele, et millal oleks hea aeg öelda. Isaga veel vaja rääkida oma sünnipäevaga seoses soundist.

Kolmandaks mul vaja mingi aeg Vasalemma minna ja oma kostüüm valmis teha.

Neljandaks tuleb nädalavahetusel Palace'i kokkutulek üle pika aja, kuhu vaja kindlasti minna, pole neid tüüpe ju päris kaua näinud.

Viiendaks on tööjuures segased ajad. Õigemini - pole mingeid aegu, sest kõik järjekordselt venib nagu tatt ja mul pole s*ttagi teha. Ja mul on selline karvane tunne, et kui Soomes asjad joonde saab, siis on meil käed-jalad tööd täis ja ei jõua ära teha.

Kuuendaks ostan ma hetkel Osta.ee'st omale väikese kummuti, mis on aga tore asi:) Hetkel oksjon käib ja juhin.

 

Nii, et mõtlemist on. Tööjuures logelen ja mõtlen:P

Mis mul üle jääb?:P

Et siis Singles Night at Katrin's.
Läksin mõttega, et nagunii ei leia kedagi, kes oleks atraktiivne. Ja enivei on natuke vara ka hakata juba midagi otsima.. noh, flirtida oleks ikka võinud:)
Avastasin aga, et täitsa mitu jäid silma, kolm kokku. Üks oli kohe alguses, sest ma olen sucker pruunide silmade peale, alati olnud ja alati vist jään olema ka:P
Teine oli natukese aja pärast. Ega kohe ei saa ju hakata passima ka niimoodi meelega. Temal oli väga kena naeratus ja armsad kortsukesed:)
Kolmas oli vast kõige vähem kena, n.ö. varuvariant. Tema pluss oli pikkus ja natuke joogise peaga oli täitsa kena:P
Aga - si**agi!
Keegi mingit huvi üles ei näidanud (ja juttu sai räägitud kõigi kolmega päris pikalt mingi aeg) ja MUIDUGI lähvad kõige esimesena pisikesed, saledad tüdrukud... ja kuna neid oli seal peol kõige rohkem, siis nojah, otsi lolli kes mind tahaks:P
Siis, tänu alkoholile, tuli masekas ja läksin autosse magama. Kell oli siis kuskil 4. Kell 7 ärkasin üles, lõdisedes ning hirmsa põiekaga. Panin auto mootori tööle, et sooja saada aga põiekad see ju ära ei võtnud. Et tuppa vetsu saada, oleks pidanud kellegi sealt ülesse ajama, kes ukse lahti teeks, ja ma kahtlesin, kas keegi tõuseks - niisiis, autole hääled sisse ja koju.
Oh, seda viga ma enam ei tee. Ega ma just 3 tunniga kaine ei olnud.. aga koju sain ilusti ja sõitsin ka väga korralikult. Liiklus oli õnneks hõre.
Aga kuna oma olen alati olnud täispeaga sõitmise vastu siis - käitusin täiesti oma põhimõtetele vastu.
Kodus siis tormasin vetsu ja siis tundsin, kuidas sees keerab ja.. sülg valgub suhu.. selge, ruttu püksid ülesse ja vesi peale ja - ma ei mäletagi millal ma viimati täis peaga oksendasin?
Keerasin siis elutuppa magama ja kuskil 12 aeg läksin Raidi kõrvale. Oeh - ja oli see siis alkoholist või sellest, et see päev on juba ukse taga, kui ta ära läheb - ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja lihtsalt nutsin mitu tundi järjest. Rait lohutas ja nuttis minuga vahepeal aga siis ta pidi suvepäevadele minema ja ma tahtsingi üksi ennast haletseda ning lasin edasi, kuni lõpuks mingi 3 aeg magama jäin.
Õhtul kui ülesse ärkasin olid silmad nagu hiinakal ja paistetus pole siiani päris ära läinud - deem.
Õnneks on nüüd parem olla, nüüd suudan tagasi hoida, aga ma tean, et kerge see ei saa olema..
4 aastat ikkagi! Me oleme ju peaaegu kokku kasvanud.. krt küll. See saab olema raske:(
Väga raske.. ma ju armastan teda siiani...